Aasta seeneks valiti alpi põdrasamblik

Eesti mükoloogiaühingu aastakoosolekul Tartus 7.12.2019 valiti järgmise 2020. aasta seeneks alpi põdrasamblik (Cladonia stellaris).

Ligikaudu 20 protsenti seentest on kohastunud püsivalt koos elama kas vetika ja/või tsüanobakteriga. Sellist püsivat kooselu tunneme nime all ”samblik”. Samblikud erinevad üksteisest nii väliskujult, värvuselt, kui ka elupaigaeelistuste poolest. Eestis on teada ligi tuhat seeneliiki, mis moodustavad samblikke. Enamus samblikest on raskesti märgatavad, sest nende keha e. tallus on vaid õhukese kooriku taoline, mis katab puude koort, kive või maapinda. Kolmandik samblikest on aga suuremad ja looduses kergemini leitavad, nende seas ka alpi põdrasamblik.

Samblikke aetakse sageli segi sammaldega, sest nad on sarnaste nimedega, kasvavad tihti samades kasvukohtades ja tihti isegi läbisegi. Samblad on aga eostaimed, neil on eristatavad varred ja lehed ning värvuselt on nad valdavalt eri tooni rohelised.

Põdrasamblikud moodustavad maapinnal tihedaid murutaolisi vaipu. Samblikuvaiba värv ja muster võib olla varieeruv – tumehallist kuni kollakasroheliseni, ühtlaselt lamedast kuni kohati miniatuurseid mäekesi meenutava maastikuni. Alpi põdrasamblik (Cladonia stellaris) on teistest põdrasamblikest kõige silmatorkavam. Ta moodustab kollakashalle kuni 15 cm kõrguseid, iseloomulikke kuppeljaid põõsakesi, mille järgi on teda kerge eristada teistest põdrasamblikest. Oma dekoratiivse välimuse tõttu kasutatakse alpi põdrasamblikku sageli kaunistamiseks, seda eelkõige jõulupärgades.

Kuigi alpi põdrasambliku leiukohti on teada üle Eesti, kasvab ta siiski vaid kindlates elupaikades – maapinnal nõmme- ja palumännikutes, nõmmedel, luidetel ja liivikutel, harvem ka puidul, näiteks kõdunenud kändudel. Alpi põdrasamblikku ei kohta siiski igas kuivas männikus – oma aeglase kasvu ja levimisviisi tõttu võib teda leida kõige rohkem vanadest, üle 80 aasta vanustes metsades.

Koostajad: Polina Degtjarenko ja Inga Jüriado.